1.4 ERÜTROTSÜÜTIDE SETTEKIIRUSE MÄÄRAMINE KAPILLAARVEREST WESTERGRENI MEETODIL 

Tartu Tervishoiu Kõrgkool Bioanalüütika labori kvaliteedikäsiraamat
Koostas:	Erik Selge	Kuupäev:	01.09.2015
Kinnitas:	Anneli Raave-Sepp	Kuupäev:	01.09.2015

1.4.1. MEETODI ULATUS 

• Käesolev juhend on mõeldud erütrotsüütide settekiiruse määramiseks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli hematoloogia õppelaboris.  
• Erütrotsüütide settekiirus (ESR) on mittespetsiifiline analüüs põletikuliste haiguste aktiivsuse jälgimiseks. 

1.4.2. MEETODI KEHTIVUS 

• Meetod kehtib kasutamiseks õppetöös: JAH 
• Meetod kehtib kasutamiseks teadusuuringute teostamisel: JAH 
• Meetod kehtib kliiniliseks kasutamiseks patsiendi proovide teostamisel: EI 

1.4.3. TESTI PÕHIMÕTE 

• Erütrotsüütide (RBC) tihedus on 6-7% suurem plasma tihedusest ja põhjustab nende plasmast välja sadenemise – settimise. RBC on elektriliselt negatiivselt laetud, see hoiab neid teineteisest eemal (tõukavad teineteist eemale) ja hõljuvana veres.  
• Suure molekulkaaluga ägeda faasi valgud (fibrinogeen, α₂-makroglobuliin, immuunglobuliinid jt) kinnituvad RBC pinnale ja neutraliseerivad sellega nende negatiivset pinnalaengut. Pinnalaengu muutus tingib RBC kokku kleepumise silindrilisteks erütrotsüütide agregaatideks – „ruloo“ – tekke.  
• Settimise kiiruse määrab RBC kokku kleepumise ja agregaatide moodustumise kiirus, mida kiiremini see toimub ja mida suuremad agregaadid tekivad, seda kiiremini vajuvad RBC katsuti põhja, seda kiirem on settereaktsioon. Sisuliselt kujutab test endast kompleksset ägeda faasi (põletiku puhuste) valkude määramist. Mida rohkem on veres ägeda faasi valke, seda rohkem ja suuremad RBC agregadid moodustuvad ja seda „kiiremini” ning „sügavamale” RBC settivad. 

1.4.4. PROOVIMATERJAL JA SELLE SÄILITAMINE 

• Analüüsiks võetakse 200 µl kapillaarverd Sarstedt Microvette ESR mikrokatsutisse.  
• Analüüs tuleb teostada verevõtust 30 minuti jooksul. Verd hoitakse analüüsi teostamiseni toatemperatuuril (+18 kuni +25 ̊C).  
• Proovimaterjal ei kuulu analüüsi järgselt säilitamisele. 

1.4.5. UURINGU TEOSTAMISEKS VAJALIKUD TÖÖVAHENDID

• Microvette CB 200 komplekti kuuluvad vahendid (Joonis 1): 
  • mikrokatsuti koos kapillaartoruga: lilla kork, maht 200 µl, antigoagulant trinaatriumtsitraadi lahus 1:4; 
  • erütrotsüütide sette kapillaartoru;  
  • Sarstedt statiiv. 
• Vahendid, mis ei kuulu komplekti:
  • nahapuhastuspaber ja naha desinfitseerimisvahend;  
  • lantsett;  
  • taimer;  
  • isikukaitsevahendid (kummikindad jm); 
  • konteiner kasutatud töövahenditele. 

1.4.6. TÖÖOHUTUS JA JÄÄTMEKÄITLUS 

• Uuringus kasutatavaid proovimaterjale tuleb käidelda potensiaalselt nakkusohtliku materjalina. Kasutada tuleb isikukaitsevahendeid.  
• Uuringu käigus tekkinud bioloogiliselt ohtlikud jäätmed kogutakse selleks spetsiaalselt ette nähtud konteinerisse. 
• Kasutatavaid reagente tuleb käidelda vastavalt kemikaalide käitlemise juhistele. 

1.4.7. TÖÖKÄIK 

1.4.7.1. Kapillaarvere võtmine 

• Pane kätte kindad. 
• Pane valmis vajalikud verevõtuvahendid. 
• Vali punktsioonikoht. Üldreeglina punkteeritakse vasaku käe IV sõrme lõpplüli pehmet osa. Võib kasutada ka sama käe III sõrme lõpplüli pehmet osa, parema käe vastavaid sõrmi. Kuni 3 kuu vanustel lastel punkteeritakse jalakanna taldmise pinna välimist külge. 
• Desinfitseeri punkteerimise koht ja lase sellel õhu käes kuivada. 
• Fikseeri punkteeritav sõrm ja pigista sõrmeotsa nii, et tekiks väike pais ja sõrmeots muutub tumepunaseks (Joonis 2). 

• Punkteeri nahka kiire, sujuva ja kindla liigutusega sõrme keskteljest pisut lateraalsemalt (Joonis 3). 

• Pühi esimene moodustunud veretilk ära kuiva nahapuhastuspaberiga. 
• Pigista punkteeritavat näppu sobiliku survega nii, et moodustuksid veretilgad. 
• Täida verekogumise kapillaar verega, vältides selles õhumullide teket, hoides mikrokatsutit võimalikult horisontaalselt (Joonis 4). 

• Kapillaari täitumisel lase verel valguda kapillaarist mikrokatsutisse hoides katsutit vertikaalselt. 
• Verevõtu järgselt aseta punktsiooni kohale desinfitseerivavahendiga niisutatud nahapuhastuspaber ja lase patsiendil veritsuse peatamiseks punktsiooni kohale avaldada survet 2-3 minutit. Selle järgselt aseta punktsiooni kohale plaaster. 
• Eemalda mikrokatsutilt kapillaariga kork ja sulge katsuti korgiga. 
• Sega mikrokatsutit põhjalikult, nagu on näidatud joonisel 5, et veri seguneks katsutis oleva antikoagulandiga. 

• Viska kasutatud lantsett, verekogumise kapillaar ja nahapuhastuspaberid spetsiaalsetesse jäätmekogumise konteineritesse. 

1.4.7.2. ESR teostamine 

• Eemalda mikrokatsutilt kork. 
• Aseta erütrotsüütide sette kapillaartoru mansetiga ots ettevaatlikult mikrokatsutisse. NB! Ära lükka toru suure hooga täiesti mikrokatsuti põhja! 
• Reguleeri erütrotsüütide sette kapillaartoru mikrokatsutis nii, et vere tase ulatuks kapillaartorus torul oleva jooneni (Joonis 6). 
• Aseta mikrokatsuti sette kapillaartoruga Sarstedt statiivi ja reguleeri punasest kettast keerates mikrokatsuti ja kapillaartoru selliselt, et veretaset näitav joon oleks statiivil 0 märgi juures. 
• Käivita taimer. 
• Hinda ESR tulemust 60 minuti möödumisel, loe Sarstedt statiivi skaalalt selge plasmasamba kõrgus sette kapillaartorus (Joonis 6).

1.4.8. TULEMUSE ESITAMINE 

• ESR tulemus väljendatakse arvväärtusena mm/h 

Vanus	Mehed	Naised
17 a – < 51 a	< 10 mm/h	< 12 mm/h
51 a – < 61 a	< 12 mm/h	< 19 mm/h
61 a – < 70	< 14 mm/h	< 20 mm/h
≥ 70 a	< 30 mm/h	< 35 mm/h

Tabel 1. ESR Westergreni meetodi referentsväärtused   

1.4.9. ANALÜÜSI TULEMUST MÕJUTAVAD TEGURID

• ESR tulemus sõltub patsiendi vanusest, soost, rassist.  
• Tulemust mõjutavad:
  • ruumi temperatuur;  
  • katsutis toimunud hemolüüs;  
  • vähene vere kogus;  
  • vead sette kapillaartoru asetamisel statiivi.  

1.4.10. TÖÖ LÕPETAMINE 

• Töö lõpetades korrasta ja desinfitseeri oma töökoht.