| Tartu Tervishoiu Kõrgkool Bioanalüütika labori kvaliteedikäsiraamat | |||
| Koostas: | Toomas Weber | Kuupäev: | 01.09.2012 |
| Kinnitas: | Anneli Raave-Sepp | Kuupäev: | 01.09.2012 |
1.3.1. MEETODI ULATUS
- Käesolev juhend on mõeldud vereäige mikroskopeerimisel leukotsüütide hindamiseks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli hematoloogia õppelaboris.
- Vereäige mikroskoopial on võimalik hinnata vererakke ja tegemist on hemogrammi lisauuringuga.
1.3.2. MEETODI KEHTIVUS
- Meetod kehtib kasutamiseks õppetöös: JAH
- Meetod kehtib kasutamiseks teadusuuringute teostamisel: JAH
- Meetod kehtib kliiniliseks kasutamiseks patsiendi proovide teostamisel: EI
1.3.3. VAJALIKUD TÖÖVAHENDID
- Valgusmikroskoop, õliimmersioon objektiivid 40x või 50x ja 100x
- Immersioonõli
- Klaviatuuriga leukotsüütide loendur
- Värvitud vere äigepreparaadid
1.3.4. HINDAMISPROTSEDUURI KIRJELDUS
- Äigepreparaadis hinnatakse mikroskoopiliselt viiest leukotsüütide peamisest rakutüübist eraldi neutrofiilsed granulotsüüdid ehk neutrofiilid, eosinofiilsed granulotsüüdid ehk eosinofiilid, basofiilsed granulotsüüdid ehk basofiilid, monotsüüdid ja lümfotsüüdid.
- Kvaliteetselt valmistatud ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli hematoloogia õppelaboris kehtiva vereäige värvimisjuhendi järgi värvitud vere äigepreparaati hinnatakse esmalt üldist fooni nõrgal suurendusel 10 × 10 või 10 × 40 objektiiviga.
- Rakkude suurust, kuju ja sisaldisi hinnatakse 10 × 40 (50) või 10 x 100 õliimmersioonobjektiiviga. Õliimmersioonobjektiivi kasutamisel on vaja preparaadile lisada paraja suurusega tilk immersioonõli preparaadi sabaosale ehk lõpuosale, kust hakatakse hindama.
- Leukotsüütide vaatlemist alustatakse kohalt, kus erütrotsüüdid paiknevad ühe kihina üksteise kõrval ning ei asetse servadega üksteise peal.
- Selleks, et vältida korduvalt samade rakkude loendamist, liigutakse objektiiviga äigepreparaadil siksakiliselt (Joonis 1).
- Leukotsüüdid ei ole preparaadis kogu ulatuses ühtlaselt jaotunud, mis on tingitud nende suuruste erinevustest. Suuremad rakud – neutrofiilid, eosinofiilid, basofiilid, monotsüüdid paiknevad enamasti äige servadel ja väiksemad rakud – lümfotsüüdid keskel, mistõttu on oluline vältida hindamist päris preparaadi servadest.
- Leukotsüütide diferentseerimisel tuleb uurida preparaati mitteküpsete rakkude, neutrofiilide hüper- või hüposegmentatsiooni, atüüpiliste lümfotsüütide, leukotsüütide inklusioonide ehk raku sisaldiste (toksiline granulatsioon, Döhle kehakesed jt) ning mitmesuguste morfoloogiliste kõrvalekallete suhtes.
- Loendatakse 100 kuni 200 (või vajadusel rohkem) leukotsüüti, kasutades abivahendina erinevate rakutüübi rakkude ülesmärkimiseks klaviatuuriga loendurit, millelt saab lugeda loendamise lõpus vastusena leukotsüütide alaliikide protsentuaalse jaotuse.
- Tulemuste väljaandmisel normaalset morfoloogilist leidu ei kirjeldata, kuid lisatakse kirjeldused atüüpiliste rakkude, süsteemsete kõrvalekallete ja teiste hematoloogiliste ebakorrapärasuste leidumisel.
- Leukotsüütide referentsväärtused on välja toodud tabelina (Tabel 1).
| Leukotsüütide tüübid | Suhtarv (%) | Absoluutarv (n×109 /l) |
| Kepptuumsed neutrofiilid | 1,0-5,0 | 0,2-0,6 |
| Segmenttuumsed neutrofiilid | 45-75 | 2,0-7,0 |
| Eosinofiilid | 1,0-4,0 | 0,1-0,4 |
| Basofiilid | 0-1 | 0-0,1 |
| Lümfotsüüdid | 20-40 | 1,0-3,6 |
| Monotsüüdid | 2,0-10,0 | 0,2-1,0 |
Tabel 1. Leukogrammi referentsväärtused täiskasvanutel (Pikta 2012).
1.3.5. LEUKOTSÜÜTIDE ALALIIGID
1.3.5.1. Leukopoees
Kõigil vererakkudel on luuüdis ühine diferentseerumata multipotentne tüvirakk, mis jaotub müeloidseks- ja lümfoidseks tüvirakuks. Müeloidsest suunast kujunevad läbi arenguvormide rakkude rea lõpuks basofiilid, eosinofiilid, neutrofiilid granulotsüütidena ja monotsüüdid ning lümfoidsest suunast lümfotsüüdid (Joonis 2).
1.3.5.2. Müeloidne liin ehk granulopoees
Granulotsüüdid sisaldavad tsütoplasmas suurel hulgal lüsosoome ja selgesti eristatavaid põiekesi ehk graanuleid. Jaotumine eosinofiilideks, neutrofiilideks, basofiilideks leiab aset tsütoplasma graanulite värvumise ning morfoloogia alusel, kus värvumise erinevused viitavad omavahelistele erinevustele keemilises koostises ja välisilmes. Granulotsüütide küpsemist iseloomustavad raku ja tuuma suuruse vähenemine ning segmenteerumine, tekivad spetsiifilised graanulid tsütoplasmasse, rakud omandavad fagotsütoosi- ja liikumisvõime verest kudedesse. Rakkude noorvormid paiknevad enamasti luuüdis, peaaegu küpsed ja küpsed granulotsüüdid ringlevad veres (Joonis 3).
Luuüdi rakud
Välja on toodud pildid ja kirjeldused luuüdis paiknevatest vererakkude arenguvormidest. Olemas on pildid ja kirjeldused neutrofiilsetest müelotsüütidest ja -metamüelotsüütidest, kuid eosinofiilsed ja basofiilsed müelotsüüdid, metamüelotsüüdid ning kepptuumsed rakud erinevad neutrofiilide vormidest peamiselt tsütoplasma graanulite suuruse, värvumise poolest vastavalt rakuliikidele iseloomulikele tunnustele.
Müeloblast
Esmane morfoloogiliselt äratuntav rakk granulotsüütide seeriast. Ümara kujuga, ligikaudse suurusega 12-20 µm. (Laboratory Hematology … 2002, Mosby`s Dictionary … 2009)
Tsütoplasma vähene, selgelt sinine, tugevamalt värvunud piirjoontelt, mittegranulaarne või väheste azurofiilsete graanulitega (Laboratory Hematology … 2002). Azurofiilsed graanulid kujutavad endast otseselt asuursinisega või sarnase sinise aniliinvärviga värvunud leukotsüütide graanuleid. (Mosby`s Dictionary … 2009)
Tuum on suur, ümar või ovaalne ja hõlmab 4/5 kogu raku pinnast, tuumal väga hästi nähtav tuumakromatiin. Tuumakesi võib olla kuni seitse, hallikas-sinise värvusega. (Laboratory Hematology … 2002)
Promüelotsüüt
Rakk on ovaalse või ümara kujuga, tavaliselt suurem müeloblastist, suurusega 20-25 µm või müeloblasti suurune (12-20 µm). (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Tsütoplasma on külluslikum võrreldes müeloblastiga, selgelt sinine, värvi intensiivsus väheneb raku keskel. Tsütoplasmas sisalduvad graanulid. (Laboratory Hematology … 2002)
Tuum on suur, ovaalne või ümar, mõnikord vähese nõgususega. Tuumakromatiin on kondenseerunud mõnedes tuuma piirkondades, mistõttu ei moodustu kompaktset kromatiini. Kromatiininiidid on mõnevõrra jämedamad võrreldes müeloblastiga. Tuumakesed on harva nähtavad. (Laboratory Hematology … 2002, Skubitz 2009)
Müelotsüüt
Rakk on ovaalse või ümara kujuga, väiksem promüelotsüüdist, ligikaudse suurusega 14-20 µm. Morfoloogiliselt klassifitseeritakse müelotsüüdid neutrofiilseteks, eosinofiilseteks ja basofiilseteks müelotsüütideks. (Laboratory Hematology … 2002)
Tsütoplasma on kergelt atsidofiilne (roosaka värvusega) ja sisaldab iseloomulikke graanuleid vastavalt granulotsüütide liikidele. Suured azurofiilsed (sinakad) graanulid promüelotsüütides on müelotsüüdi järgus asendunud õrnade neutrofiilsete, tuhmide eosinofiilsete või suurte basofiilsete graanulitega. (Laboratory Hematology … 2002, Lichtman jt 2007)
Tuum on ovaalne või kergelt neerukujuline, tihti ekstsentrilise asendiga, tugeva kromatiinistruktuuriga. Tuumakesed vähesel määral nähtavad või ei ole nähtavad. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Metamüelotsüüt
Ovaalse või ümara kujuga rakk, väiksem müelotsüüdist, suurusega 12-18 µm. Metamüelotsüüt valmib edasi kepptuumseks granulotsüüdiks, mis on juba normaalses perifeerses veres tsirkuleeriv rakk. Morfoloogiliselt klassifitseeritakse neutrofiilseteks, eosinofiilseteks ja basofiilseteks metamüelotsüütideks. (Laboratory Hematology…2002)
Tsütoplasma tuuma ümber on kasvanud ning tuuma tsütoplasma suhe on vähenenud (1,5:1). Tsütoplasma on värvunud roosaks ja sisaldab hulganisti graanuleid. Neutrofiilsete metamüelotsüütide tsütoplasma on värvitu või kergelt roosaka värvusega ja sisaldab neutrofiilseid graanuleid. Eosinofiilsete metamüelotsüütide tsütoplasma on kergelt roosakas ja sisaldab eosinofiilseid graanuleid. Basofiilsete metamüelotsüütide tsütoplasma sisaldab iseloomulikke basofiilseid graanuleid. (Laboratory Hematology … 2002, White Cell … 2013)
Tuum metamüelotsüüdil on väiksem, neeru- või oakujuline. Kumer külg on tavaliselt raku ääre pool. Tuum on tiheda kromatiiniga, teravalt piiritletud, tunduvalt selgemalt võrreldes müelotsüüdiga. Tuumakesed puuduvad. (Laboratory Hematology … 2002, MCL Blood … 2010)
Perifeerse vere rakud
Enamasti esinevad vereringes küpsed rakud, üksikul määral võib leiduda ka kepptuumseid rakke. Piltidel on välja toodud perifeerses veres peamiselt leiduvad neutrofiilsete, basofiilsete ja eosinofiilsete granulotsüütide vormid.
Neutrofiilsed granulotsüüdid:
Kepptuumne neutrofiilne granulotsüüt
Ümara või ovaalse kujuga, väiksem metamüelotsüüdist, suurusega 10-12 µm. Leitakse väikeses osakaalus vere äigepreparaadis. (Laboratory Hematology … 2002)
Tsütoplasma on kergelt atsidofiilne (roosakas) ja sisaldab graanuleid, mis võivad olla õrnad neutrofiilsed, eosinofiilsed või jämedad basofiilsed. (Laboratory Hematology … 2002)
Tuum on tihti kepi-, lindi- või neerukujuline, ühtlase laiusega. Võib olla ka U-kujulise vormiga või oakujuline. Tuumakromatiin on tugev, moodustades kogumikke, värvudes tumepunaseks või punakas-siniseks. Tuumakesed puuduvad. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Kui perifeerses veres esinevad neutrofiilide noorvormide rakud kepptuumsed neutrofiilid, metamüelotsüüdid, müelotsüüdid, siis nimetatakse seda vasakule nihkeks.
Segmenttuumne neutrofiilne granulotsüüt
Täielikult valminud, küps neutrofiilne granulotsüüt. Ümara või ovaalse kujuga, suurusega 10-12 µm. (Laboratory Hematology … 2002)
Tsütoplasma roosaka värvusega, sisaldab roosakas-pruune või kergelt tumedamaid graanuleid hajutatult ühtlaselt kogu raku pinnal. Üle tuuma laotuvad graanulid ei ole tavaliselt nähtavad. Tuuma ümbrune tsütoplasmakiht on rohke, tuuma-tsütoplasma suhe on 3:1 tsütoplasma kasuks. (Laboratory Hematology … 2002, Nilsson 2000)
Tuum on segmenteerunud kaheks kuni viieks segmendiks, mis on omavahel ühendatud peenikeste kromatiininiidikestega. Kromatiin värvub lillaks, on jäme ja paikneb korrapäraselt kogumikena. Tuumakesed puuduvad. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Eosinofiilne granulotsüüt
Ümarad- või ovaalsed rakud, natuke suuremad küpsetest neutrofiilidest, suurusega 10-12µm. (Laboratory Hematology … 2002, Mosby`s Dictionary … 2009)
Tsütoplasma on roosaka värvusega ja täidetud kerakujuliste eosinofiilsete graanulitega. Graanulid on suhteliselt suured, rohkem ühtse suurusega (umbes 1µm diameetriga), ümarad, teravalt piiritletud ja on värvunud punasest kuni erk-oranžini. (Laboratory Hematology … 2002, Nilsson 2000)
Tuum on tavaliselt kahe segmendiga, suured tsütoplasma graanulid ei kata seda. Tuumakesed puuduvad. (Lichtman jt 2007, Rashidi ja Nguyen 2012)
Basofiilne granulotsüüt
Küps basofiilne granulotsüüt on ümara- või ovaalse kujuga, väiksem neutrofiilsetest- ja eosinofiilsetest granulotsüütidest. Ligikaudne suurus 10-12µm. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Tsütoplasma on tihti violetne või roosakas-violetne või ka mõnikord värvitu, sisaldades iseloomulikke graanuleid. Graanulid on suured, ümarad, sügavalt värvunud sinisest kuni mustani, ebaühtlase jaotusega, võivad katta ja varjutada rakutuuma. (Laboratory Hematology … 2002, Lichtman jt 2007)
Tuum võib olla ümar, neerukujuline või ebavõrdne suurte arvukate sälkudega, hõlmab peamise osa rakust. Tuum on jaotunud erinevateks segmentideks, mis on omavahel ühendatud kromatiininiitidega, tihti ristikheinalehe kujuliselt. Tuumakesed puuduvad. (Laboratory Hematology … 2002, Rashidi ja Nguyen 2012)
1.3.5.3. Monotsütaarne liin ehk monotsütopoees
Monotsüüdid on veres tsirkuleerivad leukotsüüdid, omades olulist tähtsust kaasasündinud immuunvastuse kujunemisel patogeenide vastu. Need on suuremõõtmelised rakud, mis on võimelised migreeruma verest kudedesse, et saada makrofaagideks. Erinevalt neutrofiilidest, monotsüüdid säilitavad mitokondrid ja ribosoomid perifeerses veres, seetõttu on nad võimelised sünteesima valke. Monotsüüte leidub tervete täiskasvanute veres 1-9% ja umbes 9% lastel. Monotsütaarne arenguliin saab alguse monoblastidest, mis on luuüdis esmased morfoloogiliselt äratuntavad rakud, sarnanedes suurel osal müeloblastidega ning seetõttu on neid mõlemaid morfoloogiliselt keerukas eristada. Monotsüüdid diferentseeruvad luuüdis paiknevatest eelvormidest monoblastid ja promonotsüüdid (Joonis 4). Veres tsirkuleerivad küpsed monotsüüdid. Kuna neil on võime väljuda vereringest ümbritsevatesse kudedesse üle kogu keha, eksisteerivad nad makrofaagidena väljaspool vereringet.
Monotsüüt
Rakk on ümara- või ovaalse kujuga, teistest leukotsüütidest märgatavalt suuremad, diameetriga 15-30µm (Laboratory Hematology … 2002). Lisaks võivad olla märkimisväärselt varieeruva kujuga (Monocyte 2013). Monotsüüdi servades võivad olla nähtavad 1-2 või rohkem pseudopoodi ehk väljasopistust tingituna raku amööbilaadsest liikumisvõimest. (Laboratory Hematology … 2002)
Tsütoplasma on suhteliselt rohke, ühetaoline (tuhm) hallikassinise tooniga, võib meenutada klaasipuru koos paljude ühtlaselt jaotunud selgete azurofiilsete (sinakate) graanulitega. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Tuum on tavaliselt ümar või neerukujuline, kuid võib olla ka ühtlaselt segmenteeritud kahe või enama segmendiga. Kromatiin on paigutunud niitidena heledamate kohtade vahel. Tuum asetseb subtsentraalselt või rohkem raku serva suunas. Tavaliselt tuuma nõgus pool kujutab endast raku kõige laiemat osa. Tuumakesed ei ole nähtavad. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
1.3.5.4. Lümfotsütaarne liin ehk lümfopoees
Lümfotsüüdid moodustavad 1/4 kuni 1/3 leukotsüütidest perifeerses veres. Lümfoblastid on kõige algsemad morfoloogiliselt äratuntavad lümfotsütaarse arenguliini eellasrakud, mis diferentseeruvad prolümfotsüütideks ja seejärel lümfotsüütideks (B- ja T-lümfotsüüdid) (Joonis 5). Rakkude noorvormid valmivad peamiselt luuüdis, kuid ka lümfoidsetes organites. Küpsed B- ja T-lümfotsüüdid suudavad migreeruda verest kudedesse ning vastupidi, etendades olulist osa immuunreaktsioonides koos monotsüütidega.
Suur lümfotsüüt
Suured lümfotsüüdid on väike osa veres ringlevatest lümfotsüütidest ligikaudse diameetriga 10-15 µm. (Laboratory Hematology … 2002)
Tsütoplasma on suhteliselt rohke, taevasinist tooni või värvitu. Võib leiduda kuni kümme erksa violetse värvusega graanulit läbimõõduga umbes 0,5 µm. (Laboratory Hematology … 2002, Nilsson 2000)
Tuum on vähesel määral ekstsentrilise paigutusega (ei asetse täpselt raku keskel), ümara või ovaalse kujuga, mõnikord natuke lohkus. Tuumakromatiin paikneb kompaktsete osadena, eraldatud heledamate tsoonidega ja ilma teravate eraldusjoonteta. Tihti on seal ebaselgelt jagunenud kogumikud. Tuumakesed ei ole nähtavad. (Laboratory Hematology … 2002)
Keskmine lümfotsüüt
Suurem osa veres tsirkuleerivaid lümfotsüüte on väikesed ja keskmised lümfotsüüdid, valdavalt väikesed lümfotsüüdid. (Dickson 2013, Ross 2013)
Tsütoplasma hulga poolest erinevad üksteisest keskmised ja suured lümfotsüüdid, mis keskmistel lümfotsüütidel on vähenenud. Rakkude diameeter on ligikaudu 8-10 µm. (Dickson 2013)
Tuum on mõnevõrra vähem heterokromaatne võrreldes väikese lümfotsüüdiga. (Clark 2004, Dickson 2013)
Väike lümfotsüüt
Väikesed lümfotsüüdid on peamine osa veres olevatest lümfotsüütidest suurusega 6-10 µm. (Wadsworth Center 2013)
Tsütoplasma on vähene, tihti vaevu nähtav ja üsna sageli on näha ainult tuuma äärest, kus tsütoplasma võib moodustada selge sinise joone ümber tuuma. Tsütoplasma ei sisalda graanuleid ja on selgelt basofiilne suure tuuma-tsütoplasma suhtega. (Laboratory Hematoogy … 2002, Wadsworth Center 2013)
Tuum on ekstsentrilise paigutusega (ei paikne täpselt raku keskel), suur, ümar või ovaalne, tihti ühest kohast lohuga (sissenöördumisega). Tuuma suuruse alusel saab hinnata erütrotsüütide suurust kuna mõlemad on enamasti võrdse suurusega. Kromatiin tugevalt jämedateraline, moodustades kompaktsed kogumikud ilma teravate piirjoonteta. Tuumakesed ei ole nähtavad. (Laboratory Hematology … 2002, Barth 2012)
Plasmarakk
Plasmarakk on täielikult küps ümara või ovaalse kujuga B-lümfotsüüt, suurusega 12-15 µm. Vere äigepreparaatides on võimalik näha binukleaarseid ja multinukleaarseid plasmarakke. Tavaliselt paiknevad nad ümber verekapillaaride. Plasmarakud sekreteerivad enamuse immunoglobuliine. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Tsütoplasma on intensiivselt sinine või meresinist tooni, selgema alaga tuuma lähedal. Tsütoplasmas paikneb karedapinnaline endoplasmaatiline retiikulum täites suurema osa rakust, välja arvatud perinukleaarse halo (tühimikuna paistev vakuoliseeritud ala tuuma ümber). Tsütoplasma võib sialdada mikrovakuoole ja omada punakat värvust endoplasmaatilisest retiikulumist pärineva immunoglobuliini tõttu. (Laboratory Hematology … 2002)
Tuum on ekstsentrilise asetusega (ei asetse täpselt raku keskel), väike tsütoplasma suhtes. Üldjoontes võib näha selget perinukleaarset halo. Kromatiin paikneb tihti kogumikena tuuma ääre suunas, meenutades vankriratta struktuuri. Tuumakesed ei ole nähtavad. (Laboratory Hematology … 2002)
1.3.6. LEUKOTSÜÜTIDE MORFOLOOGILISED MUUTUSED JA ERIVORMID
Eraldi osana välja toodud vererakkude morfoloogilised muutused ja erivormid, seostuvad suuremalt osalt perifeerses veres nähtavate mitmesuguste patoloogiliste ilmingutena, tingituna haigustest või kõrvalekalletest organismi normaalses talitluses.
1.3.6.1. Neutrofiilide morfoloogilised muutused
Neutrofiilide hüpersegmentatsioon
Neutrofiilide hüpersegmentatsioon seostub enamasti pärilike või omandatud anomaaliate esinemisega. Omandatud anomaaliate hulgast on vere äigepreparaadis leitav megaloblastiline aneemia. Üle 16 µm diameetriga suured hüpersegmenteerunud neutrofiilid eksisteerivad vitamiin B12 ja folaatide defitsiidi korral. (Laboratory Hematology … 2002)
Rakutuumas on rohkem kui viis omavahel õrnade kromatiininiitidega ühendatud segmenti (Rashidi ja Nguyen 2012). Tegemist on üleküpsenud rakuga. (Skubitz 2009)
Veres võib leiduda lisaks noorvormide rakkudele, erivormidele ja atüüpilistele rakkudele ka vananenud ehk üleküpsenud vererakke, mille esinemist nimetatakse paremale nihkeks. Sel juhul on vereloome rohkem orienteeritud üleküpsenud vererakkude eksponeerimisele vereringes, mis seostub tihti vitamiin B12 ja foolhappe defitsiidiga. Peamiseks paremale nihet iseloomustavaks rakuks ongi hüpersegmenteerunud neutrofiil.
Neutrofiilide hüposegmentatsioon
Neutrofiilide hüposegmentatsioon on tingitud tihti päriliku iseloomuga Pelger-Huët anomaalia, omandatud pseudo Pelger-Huët anomaalia ning müelodüsplastiliste sündroomide esinemisega (Shetty jt 2001). Pelger-Huët anomaaliale on iseloomulik rakutuuma mittetäielik segmenteerumine neutrofiilidel ja eosinofiilidel. (Laboratory Hematology … 2002)
Rakkude tuumad on üksikud, ümarad, püknootilise (kokkutõmbunud) kromatiiniga või sisaldavad kuni kümme suurt jämedat kromatiinipartiklit (Laboratory Hematology … 2002). Võivad esineda peaaegu kõik rakutuumad kepptuumses vormis või omavad ainult kaht omavahel kromatiinfilamendiga ühendatud segmenti, kus tihti kromatiinstruktuur on tugevam kui normaalsel neutrofiilil. (Shetty jt 2001)
Neutrofiilide toksiline granulatsioon
Mõnede neutrofiilide graanulid on suuremad kui normaalselt ja värvuvad oluliselt tumedamalt, tihti tumesinakas-must värvus. Seda nimetatakse toksiliseks granulatsiooniks. Seda võib leida patsientidel neutrofiilsetes granulotsüütides tõsise infektsiooni või mürgistuse korral. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Toksilise granulatsiooni puhul esinevad suured azurofiilsed (sinakad) graanulid, mis tavaliselt ei ole ühtlaselt jaotunud. Vere äigepreparaadis on need oluliselt jämedamad ning nende värvumisreaktsioon on rohkem atsidofiilne (roosakas värvus) võrreldes normaalsete granulotsüütidega. Toksilist granulatsiooni leidub tihti granulotsüütide noorvormidel, eriti müelotsüütidel. (Nilsson 2000, Laboratory Hematology … 2002)
Neutrofiilide vakuolisatsioon
Neutrofiilides on nähtav tsütoplasma vakuolisatsioon, kui rakk on reaktiivne laiaulatuslike infektsioonide ja autoimmuunhaiguste korral. Vakuoolid on fagotsütoosikohad, meenutades neutrofiilide tsütoplasmas auke või tühikuid (Schmid jt 2002, Mihalache jt 2011). Tihti esineb samaaegselt ka toksiline granulatsioon (Schmid jt 2002, MCL Blood … 2010). Vakuoliseeritud neutrofiile on nimetatud ka tundlikeks sepsise indikaatoriteks. (Mihalache jt 2011)
Döhle kehakesed
Döhle kehakesed on formeerunud vabadest ribosoomidest või endoplasmaatilise retiikulumiga paralleelsetes kogumikes paiknevatest ribosoomidest. Döhle kehad on helesinised, ümarad või ovaalsed, ligikaudse diameetriga 1-2 µm. Sagedamini leiduvad neutrofiilide servades (Nilsson 2000). Döhle kehasid leitakse hematoloogiliste, maliigsete haiguste, aplastiliste aneemiate, kemoteraapia, infektsioonide (sarlakid) ja toksiliste seisundite korral. Võivad olla nähtavad neutrofiilide tsütoplasmas patsientidel, kellel esinevad põletushaavad, müelodüsplaasia ja rasedus. Sarnased sinised inklusioonid (rakusisaldised) on nähtavad May-Hegglin´i anomaalia puhul, kuid need on tavaliselt suuremad ja omavad rohkem selgeid piirjooni. (Laboratory Hematology … 2002)
1.3.6.2. Monotsüütide morfoloogilised muutused
Reaktiivsed monotsüüdid
Esinevad düsplastilised tunnused ehk kõrvalekalded normaalsest struktuurist rakkude suurenemise, ebakorrapärase kuju, suurenenud basofiilse tsütoplasmaga, suurenenud granulatsioon ja hüpersegmenteerunud tuumade ilmnemisel (Sangle 2011). On seotud infektsioonide esinemisega, näiteks reumatoidartriidiga. (Evans jt 2009, Bloodline 2010)
1.3.6.3. Lümfotsüütide erivormid
Immuunoblast
Suur rakk, lümfoidsetest rakkudest suurim. Enamasti ümara või ovaalse kujuga. (Laboratory Hematology … 2002, Suuroja i.a)
Tsütoplasma rohke, tugevalt basofiilne. (Löffler jt 2005)
Tuum on suur, täites peaaegu kogu rakupinna. Selgelt nähtav kromatiinvõrgustik. Tuumakesed nähtavad, tihti üksik suur tuumake, mis tavaliselt paikneb keskel, kuid võib olla ka tuuma servas. (Laboratory Hematology … 2002, Suuroja i.a)
Lümfoplasmatsütoidne rakk
Rakkude diferentseerumise vahevorm aktiveeritud B-lümfotsüüdi ja plasmaraku vahel, olles väiksem plasmarakust. Küpse tuuma ning basofiilse tsütoplasmaga keskmise suurusega lümfotsüüt. (Suuroja i.a)
Reaktiivsed lümfotsüüdid
Lümfotsüütidest kujunevad välja ebatavalise struktuuriga oluliselt suurenenud diameetriga reaktiivsed lümfotsüüdid reageerides antigeeniga. Reaktiivsete lümfotsüütide arvukus tõuseb veres ägedate viirusinfektsioonide korral, enamasti infektsioosse mononukleoosi ja teiste lümforetikulaarkoe hüperplaasiaga seonduvate protsessidega. Leitakse peamiselt palavikuhoogude esinemisel.
Reaktiivsetel lümfotsüütidel on suurenenud tuumatsütoplasma suhe (Laboratory Hematology … 2002). Rakud varieeruvad oluliselt suuruselt ja kujult, 12-15 µm olles suuremad suurtest lümfotsüütidest, mõnel juhul koguni üle 30 µm. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Tsütoplasma on rohke, sügavalt basofiilne, ebaühtlaselt värvunud helesinise tooniga, tumedama värvusega servadega ja granulaarne. (Laboratory Hematology … 2002, Wadsworth Center 2013)
Tuum on ekstsentrilise asetusega (ei paikne täpselt raku keskel), õrna kromatiiniga kui ka tugevama kromatiiniga (Laboratory Hematology … 2002). Kujult võib olla ümarast kuni lõhenenud ja kokkuvolditud vormini (Wadsworth Center 2013). Tihti on nähtav tuumake. (Laboratory Hematology … 2002)
Immuunotsüüt (virotsüüt)
Tegemist on atüüpilise lümfotsüüdiga, kus tuuma-tsütoplasma suhe on tõusnud, tsütoplasmas on valdavalt vakuolisatsioon. Tsütoplasmaatilised pseudopoodid ehk väljasopistused võivad olla nähtavad. Perifeerias on tsütoplasma tumedam, tihti esinevad azurofiilsed (sinakad) graanulid. Tuumas on kromatiin klompis (kogumikena) ja tuumakesed on tihti nähtavad. (Laboratory Hematology … 2002)
Vakuoliseeritud lümfotsüüt
Lümfotsüüdi tsütoplasmas võib esineda suuri jämedaid vakuoole lipiidladestisena reaktiivsetes tingimustes (Brunetti-Pierri ja Scaglia 2008). Tsütoplasmaatilised vakuoolid esindavad terviklikku lüsosoomide struktuuri. On sarnased nii T- kui B-rakkudel ebanormaalsete lüsosoomidega, mida võib leiduda vistseraalsetes organites lipiidainevahetushäire korral lüsosomaalsete häiretega (Aula jt 1975, Zschocke 2010). Vakuoliseeritud lümfotsüütide leid perifeerses veres viitab päriliku lipiidide ainevahetuse häire gangliosidoosile. (Brunetti-Pierri ja Scaglia 2008)
1.3.6.4. Lümfotsüütide harva esinevad vormid
Karvrakk (Hairy Cell)
Vere äigepreparaadis on näha lümfotsüüte karvataoliste tsütoplasma projektsioonidega. Välimuselt võivad rakud meenutada reaktiivseid lümfotsüüte, mis tavaliselt on keskmise suurusega. Tuum on suur, tõusnud on tuumatsütoplasma suhe. Tuumakesed puuduvad. Normaalses veres neid rakke ei leidu. Võivad esineda enamasti põrna marginaaltsooni lümfoomi, reaktiivse lümfotsütoosi ja kroonilise lümfaatilise leukeemia korral. Paljudel juhtudel leidub ka splenomegaalia, tsütopeenia või pantsütopeenia puhul. (Rashidi ja Nguyen 2012)
Sezary rakk
Väikesed kuni keskmise suurusega lümfotsüüdid vähese hulgaga helesinise tsütoplasmaga. Tuumamembraan on ebakorrapärane, tuum ajukujuline. Tuumakesed ei ole tavaliselt nähtavad. Rakud võivad sarnaneda küpsete lümfotsüütidega. Normaalses perifeerses veres neid ei leidu. Seostuvad Sezary sündroomi ja teiste T-rakuliste lümfoproliferatiivsete häiretega. Sezary sündroom viitab erütrodermia triaadile, mille puhul esinevad naha haaratus aluseks olevale T-rakulisele lümfoomile, lümfadenopaatia ning veres tsirkuleerivad ebanormaalsed neoplastilised T-rakud. (Rashidi ja Nguyen 2012)
